Musimopsud herilased :S

Ma olen juhtunust siiani šokis, kuna see juhtus umbes tund või veidi rohkem tagasi. Praegu istun ma arvuti taga suure valuga ja mõtlen kui hullusti asi oleks võinud tegelikult lõppeda ja kui õnneseened me Leenaga oleme, et nii tegelikult läks. Tänu Jumalale, et Ta meid hoidis. Mis siis juhtus? Lõpetasime Leenaga hoovi peal just väikese ehitustöö ära ja siis tuli mul mõte minna koos hobustele põdrakanepit korjama (põdrakanep on hobustele väga tervislik!). Heasüdamlik, kuid siiski halb mõte! Kui ma olin paar taime ära korjanud, hakkas Leena karjuma. Ta sai kaks korda näkku nõelata. Hakkasin just Leenale tähelepanu pöörama kui äkki tundsin, kuidas igalt poolt nõelad mind torkima hakkasid. Jooksin suure rutuga umbes 10 meetri kaugusele. Ma olin täiesti paanikas ja raske oli oma mõtteid kontrollida. Herilased olid nagu takjad igalpool mu küljes. Mõned olid isegi püksi roninud. Kõik kohad kipitasid ja ma tundsin, kuidas uusi nõelamisi tuli aina juurde ja juurde. Ma täiega siplesin ja ajasin neid enda pealt ära. Vahepeal jõudis Leena ka juba minuni joostud (seda, mis ta seal tegi ma tähele ei pannud, kuna ma olin liiga ametis nende elukate enda küljest maha saamisega). Ühel hetkel ma avastasin, et sellel kohal, kust ma olin just mitu herilast ära ajanud, oli mitu tükki juurde tulnud. Siis ma sain aru, et herilased olid järgi tulnud meile. Leenal tuli mõte joosta talli ja süüa ruttu ära homoöpaatia rohtu, mis on putukate mürgi vastu. Kiiresti jooksime siis talli. Leena võttis rohud välja ja mina samal ajal avastasin, et mul on ikka herilased küljes. Äkki jõudis kohale mulle ka, et meie ümber on kerge sumin. Herilased olid meile ka talli järgi tulnud. Jalad hakkasid automaatselt tööle ja jooksime hoovi peale. Leenal tuli pähe asi, mis on täiesti elementaarne, kuid mina poleks sellel hetkel absoluutselt selle peale tulnud - voolikuga ennast üle lasta ja pritsida, et herilased ära kaoks. Lõpuks jooksime ikkagi basseini juurde ja hüppasime sinna riietega sisse. Ikka oli kosta ümerringi suminat. Herilased olid ka sinna meile järgi tulnud. Viimane ja kõige parem koht, kuhu me jooksime oli maja. Kohe läksime pesuruumi ja tõmbasime riided seljast ära, kuna minul näiteks olid need elukad ka riiete alla läinud. Isegi pesuruumis kuulsin ma suminat. Jooksin seal ka nagu loll ringi kuni lõpuks sain aru, et sumin käib minuga kaasas. Üks herilane oli mul patsi sisse pugenud ja juustesse kinni jäänud. Ahhh, kui rõve! Leena arvas, et tuleks viina peale panna kohtadele, kust nõelata saime. Avasime Laua viina pudeli ja tupsutasime ennast üle. Mu õde Sirli luges samal ajal internetist, et viina ei tohi peale panna, vaid tuleb hoopis lahustatud soodat ja külma peale panna. Tegime tema õpetuse järgi ka. Üritasime ka üle lugeda, kui palju me nõelata saime. Leena sai vist umbes 6 korda. Mina lugesin kokku 20 nõelamispunni, kuid tegelik arv on kindlasti suurem. Minu parem säär on lihtsalt nii paistes ja sinine, et ei anna kindlaks teha, mitu korda herilased sinna nõelasid. Leena helistas veel perearstile ja seal öeldi, et peaks ikka viinkompressi tegema. Arvamusi on palju ja erinevaid. Oh jah, loodan, et jalalt läheb paistetus ruttu üle ja homme saan normaalselt liikuda. Palun palvetage minu ja Leena eest, kallid sõbrad!