Jumala plaanid on suuremad kui me mõista võime

Sissejuhatuseks räägin neile, kes asjast midagi ei tea, mis minuga juhtus. Olin suve parimas laagris (loe onoorte suvelaager Pilistveres)ning seal kuulus tervelt üks päev maastikumängu alla. Kaugele ma selles mängus ei jõudnud, kuna ühes puntkis ülesande täitmiseks kasutatav suur jäme palk maandus mu jala peal. Pilt kadus silme eest ära, istusin maha ning siis hakkas ka mu kõrvakuulmine ära kaduma ning keha läks nõrgaks. Peale natuke toibumist tuldi mulle järgi, laagri arst vaatas jala üle ja läksime kahe abivalmi mehega traumapunkti. Röntgen selgitas välja, et mul on jalalaba pealt luu murd ning nii ma olengi nädal aega karkudega ringi lasknud. Mitu inimest on käinud mulle rääkimas, et ega ma Jumala peale pettunud ei ole, et selline asi võis juhtuda. Loomulikult ma ei ole, sest ma usaldan oma Jumalat ja tean, et igast olukorrast annab midagi õppida ja Tema plaanid on parimad. Ma küll ei suuda tervenisti mõista, miks see asi juhtus, kuid mõned asjad on mulle südamesse jäänud.
Enne laagrisse minekut käis Oleviste noortel kõva palvetamine laagri pärast. Mul oli väga südames palvetada liikumisvaegustega inimeste pärast, kes laagrisse tulevad. Huvitav on see, et lõpuks olin ma nendega samas olukorras. Neil küll püsivalt ja minul ajutiselt, kuid siiski saan mõista natukenegi, mida nemad peavad tundma. Lisaks tuli mul Nõmmel ühises palveosaduses olles südamesse enne laagrit palvetada ka enda füüsilise tervise pärast kõva häälega ning eriti just põlvede. Kipsis olles on mu põlved kõva vatti saanud ning tihtipeale valutavad. Mõtlen, et kui palju hullemini oleks võinud need asjad minna, kui Jumal poleks mulle neid asju südamesse palvetada pannud. Need palved olid Jumala juhitud.
Õhtuti laagris oli meil õhtune programm väga hea ja ülistuse ajal oli Jumal nii lähedal. Sel ajal, kui mina olin süvenenud ainult lauluga Jumala ülistamisse, said mõned inimesed väga julgustatud Jumala poolt, nähes mind ühe jala peal tantsimas ja laulmas ning hoolimata valust Jumalale au toomas. Mulle küll eriti ei meeldinud seda näidet siia tuua, kuid näen seda natuke siiski vajalik olevat.
Mitte endast sõltuv olla, käib ka mulle ego pihta ning eks see olukord õpetab mulle nii mõndagi.
Viimasel ajal olen mõelnud täiega selle üle, kui raske on vahel inimestel ühiskonnast erineda. See on ka põhjus, miks paljud inimesed Jumalat oma ellu vastu ei võta - nad peaksid sellega suuremast osast inimestest erinema. See on küll täiega tobe, kuid paraku nii see on. Enda näitel võin öelda, et oma uskumuste ja tõekspidamistega erinemine mulle probleemi väga ei paku, aga erineda ühiskonnast teistest nõrgemana on küll raske. Kohvikusse sisse astudes inimesed silma nurgast vahivad ja kui ma veel karkudega koperdan ka kaks korda järjest, siis on kõik silmad mu peal. Vastik tunne! Olgu see nii ebameeldiv kui tahes, kuid siiski uus kogemus ja uute vaadete ja mõtete tekitaja, mis mul muidu pähe ei tuleks. Kogemus, mis õpetab julgem olema teistest erinemises.
Pm, mis ma teile öelda tahtsin, on see, et juhtugu mis tahes, usaldagem Jumalat isegi kui me teda ei mõista. Minu väike jala probleem on väga väga väike näide sellest, millised Jumala plaanid meie eludes suuremas plaanis tegelikult on. Ma pole kindel, kas ma olen oma kipsis olemise olukorrast õigesti aru saanud ja Jumala plaane suuremas plaanis näinud, kuid point on oluline - usaldus.