Viimasest postitusest on nii kaua aega möödas, et ma tunnen juba kuidagi kohustust siia midagi kirjutada. Juhtunud on tegelikult palju.. isegi väga palju. Õnneks on minuga alati õnnetunne, mis kannab mind läbi. Minu teele on saadetud imelised sõbrad, kes hoolivad ja armastavad ning kellest mina hoolin ja keda ma armastan. Mul on mu Jumal ja see on põhiline. Mul on ka imeline perekond. Vaatamata meie erinevatele maailmavaadetele ja põhimõtetele, armastan ma neid meeletult. Mulle ei pruugi meeldida nende valikud, kuid ma armastan neid ka siis, kui nad on valinud minu mõistes vale tee. Kui nad teevad mulle oma käitumisega haiget, armastan ma neid ikka. Jumal on kinkinud mulle armastuse, mis kannab kõigest läbi ükskõik, mis ka minu teele ei satu.
Korintlastele 13:1-7 : Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli, aga mul ei oleks armastust, siis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus. Ja kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõiki saladusi ja ma tunnetaksin kõike ja kui mul oleks kogu usk, nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta, aga mul ei oleks armastust, siis poleks minust ühtigi. Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin ja kui ma oma ihu annaksin põletada, aga mul ei oleks armastust, siis ma ei saavutaks midagi. ARMASTUS ON PIKA MEELEGA, armastus hellitab, ta ei ole kiivas, armastus ei kelgi ega hoople, ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. TA EI JÄTA MEELDE PAHA, TAL EI OLE RÕÕMU ÜLEKOHTUST, aga ta rõõmustab tõe üle. TA LEPIB KÕIGEGA, TA USUB KÕIKE, TA LOODAB KÕIKE, TA TALUB KÕIKE.