Kokkuvõte paari kuu jooksul toimunust

Kogudusse õnnistamise päev- päev, mil minust sai Oleviste koguduse liige. Mu vanemad olid kirikus. Ema nuttis endale teadmata põhjustel. Jumal puudutas teda. Kuna mina ja Sigrit arvasime, et sellel päeval hakkab beeta kursus, kuhu me minna tahtsime, siis meie vanemad läksid aega parajaks tegema alfa kursusesse. Selgus aga, et beetat ei toimunudki, kuid vanemad olid juba alfas. Neile meeldis ja nad hakkasidki käima.

Meie kodus huntide rünnakud - nelja nädala jooksul vähenes meie lammaste arv 14lt 6le. Lammastest olid järgi ainult kondid ja villahunnik. Huntide terror sai läbi siis, kui ma tõsiselt hakkasin olukorra eest palvetama. Vahel ärkasin isegi öösel lampi üles ja tundsin, et pean olukorra eest palvetama. Jumal aitas.

Mitu korda hobusega sõites olen ma juba peaaegu hobuse seljas ohtlikult alla lennanud, kuid endalegi arusaamatul kombel, olen ma ennast taas hobuse seljast leidnud. Miks? Sest enne igat trenni palun ma Jumalat, et ta mind hoiaks.

Ma olin haiglas nädal aega. Paar päeva enne haigestumist tundsin ma tohutut ängistust enda sees. Jumalaga oli suhe korras, kuid miski piinas mind. See oli hoiatus. Mõni päev hiljem jäin haigeks. Ema helistas perearstile ning nad olid mind valmis erakorraliselt vastu võtma. Enne perearst juurde minekut ma magasin ja nägin unes, et olen haiglas. Perearsti juures võeti mult kõik võimalikud proovid. Südamest leiti kahinad ja saadeti haiglasse mind. Käisin enne kodust läbi. Ma ei tundnud enda pärast mingit muret, kuna teadsin, et ma olen Jumala kätes ja minuga ei juhtu midagi, kuna Jumalal on veel plaane minu jaoks ja ta on mind selleks olukorraks juba ette valmistanud. Mu ema murtses, kuid ma käskisin tal mitte seda teha. Kuigi mind oldi juba ette hoiatatud haiglasse mineku pärast, oli mul vaimselt raske. Ängistus, mida ma paar päeva enne haiglasse minekut tundsin, oli see sama, mida ma haiglas kogesin. Mul oleks isegi väga raske olnud, kui Jumal ei oleks mulle kinkinud nii imelised inimesed kõrvale, kes mind külastamas käisid, kes minu eest palvetasid, kes mulle helistasid. Lõpuks tuli välja, et mul polnudki midagi tõsist viga, aga nädal aega haiglas oli minu jaoks vastik. See oli minu jaoks õpetus. Õpetus, mis pani mind rohkem inimesi enda ümber armastama. Eriti südamesse läks mulle see, et üks inimene, kellega ma olen väga erinev, kuid kellega ma tihedalt läbi saan, oli mulle väga toeks. Ma poleks varem osanud märgatagi, et ta minust nii palju hoolib, aga haiglas ma nägin seda. Sa oled mulle väga kallis! ... sa tead seda.

Minu isa kuulas raadit, kus oli teemaks palvetamine. Tal oli kaheksa aasta olnud varvas haige. Küüs kasvad lihasse sisse ja varvas tohutult valutas koguaeg. Käis operatsioonil, kuid kasu ei olnud. Raadist seda saadet kuulates mõtles ta: "Jumal, mu varvas võiks terveks saada." and guess what, saigi. 8 aastat haige olnud varvas sai tänu palvele imekombel ruttu täiesti terveks.

Minu õde sai Jumalalt kingituse - keeltes palvetamise anni (Püha Vaimu keel).

Ärkasin öösel üles selle peale, et sain kaks korda oma voodis herilaselt nõelata. Võtsin oma padja ja teki ning läksin alla korrusele diivanile magama. Ei saanud und, kuna ma tundsin üleloomulikku vastikut jõudu selles ruumis. Kuulsin veel sügavalt unes olevate ema ja isa toast küüntega seina kraapimise häält. Hakkasin palvetama ja saatsin oma õele sõnumi, et ka tema palvetaks. Olin pool tundi palves, kuni lõpuks tundsin, et seda vastikut jõudu enam pole ja Jumal kaitseb meid.

Mu ema kuulas Pere raadiot. Lasti ülistuslaule. Äkki tundis mu ema, et keegi pani oma imeliselt soojad käed ta seljale ja ta selg läks soojaks. Jeesus. Mõni päev hiljem olin ma väga mures ühe asja pärast. Rääkisin sellest emale. Tema, kes ta alati muretseb kõikide asjade pärast täiega üle, ütles mulle, et ei ole mõtet muretsemiseks. Ta oli ka päev varem millegi pärast muretsenud, kuid sai täieliku kindlustunde olukorra suhtes. Sellist kindlustunnet suudab pakkuda vaid Jumal. Minul vajus lihtsalt karp lahti, kui ma oma ema suust sellist lauset kuulsin. Ma olen saanud oma emaga lähedasemaks kui kunagi varem ja ma olen ääretult õnnelik selle üle.

Ma sain keelte anni ja Püha Vaimuga täiega täidetud. Nii võimas! See on kirjeldamatu, nii et ma ei hakka siin üritamagi neid tundeid lahti seletada.

Mul on koolis olnud raske haige olemise tõttu. Minul ja mul õel keelati kodus Jumalast rääkimine. Ma näen inimeste probleeme ja leigeks jäämis, mida ma varem näinud ei ole ja see tahab mind vooluga kaasa tõmmata, KUID see ei ole õnnestunud. Ma olen tuline tänu Jumalale.

Täna ( 13.11.10 ) andsid minu ema ja isa oma elud Jumalale. Alfa õhtul võtsid nad Jeesuse oma isikliku päästjana vastu. Minu ema oli seal tohutult vesistanud. Nad valisid õige tee. Ma olen ääretult ääretult õnnelik. Nagu ma oma facebooki seinalegi kirjutasin, siis mul on selline tunne nagu ma läheks õnnest lõhki kohe. Ma tahaks tervele maailmale karjuda, kui väga ma Jumalat armastan, kes mulle sellist rõõmu ja selliseid imelisi kogemusi pakub. Ma tõesti tahaksin, et kõik maailmas võiksid sama tunda, mis mina. But it´s your own choice.

Ühes oma varasemas postituses ütlesin ma, et võimsad asjad hakkavad juhtuma. Võimsad asjad juhtusid ja juhtuvad minu perekonnas ja veel võimsamad asjad hakkavad juhtuma väljaspool seda.

Minu elu ei ole olnud kunagi põnevam, kui praegu koos Jumalaga elades. Kallis Jumal, ma armastan sind meeletult!

Ma igatsen, põlen ja armastan!
Pühapäeval sain ma imelise kingituse, mis mind usus täiega edasi viis ja viib. Tänu tänu tänu tänu!

Viimasest postitusest on nii kaua aega möödas, et ma tunnen juba kuidagi kohustust siia midagi kirjutada. Juhtunud on tegelikult palju.. isegi väga palju. Õnneks on minuga alati õnnetunne, mis kannab mind läbi. Minu teele on saadetud imelised sõbrad, kes hoolivad ja armastavad ning kellest mina hoolin ja keda ma armastan. Mul on mu Jumal ja see on põhiline. Mul on ka imeline perekond. Vaatamata meie erinevatele maailmavaadetele ja põhimõtetele, armastan ma neid meeletult. Mulle ei pruugi meeldida nende valikud, kuid ma armastan neid ka siis, kui nad on valinud minu mõistes vale tee. Kui nad teevad mulle oma käitumisega haiget, armastan ma neid ikka. Jumal on kinkinud mulle armastuse, mis kannab kõigest läbi ükskõik, mis ka minu teele ei satu.
Korintlastele 13:1-7 : Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli, aga mul ei oleks armastust, siis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus. Ja kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõiki saladusi ja ma tunnetaksin kõike ja kui mul oleks kogu usk, nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta, aga mul ei oleks armastust, siis poleks minust ühtigi. Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin ja kui ma oma ihu annaksin põletada, aga mul ei oleks armastust, siis ma ei saavutaks midagi. ARMASTUS ON PIKA MEELEGA, armastus hellitab, ta ei ole kiivas, armastus ei kelgi ega hoople, ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. TA EI JÄTA MEELDE PAHA, TAL EI OLE RÕÕMU ÜLEKOHTUST, aga ta rõõmustab tõe üle. TA LEPIB KÕIGEGA, TA USUB KÕIKE, TA LOODAB KÕIKE, TA TALUB KÕIKE.

Kristlased usuga "kappi"?

Väga paljud inimesed ei mõista, miks kristlased oma usust kogu aeg rääkida tahavad teistele inimestele ning miks nad lihtsalt ei võiks oma ette vaikselt olla oma usuga.
Kui sind teeb miski üli õnnelikuks, siis kas sa räägid sellest teistele? Sa ju jagad oma sõprade ja lähedastega selliseid hetki!? Kui sa oled täiega täiega täiega rõõmus millegi üle, kas sa ei helista või torma kohe kellegi juurde, et asjast, mis sind nii õnnelikuks tegi rääkida ning oma rõõmu jagada? Me kõik oleme sellised.
Kujuta nüüd ette, et sind täidab rõõm, millist sa varem tundnud ei ole. Rõõm, mis täidab kogu su keha, hinge ja vaimu ja voolab ülegi veel. Sa tahaksid tervele maailmale karjuda, kui õnnelik sa oled. Sa tahaksid kõigile sellest rääkida. Sa tahaksid teistele oma rõõmu edasi anda ja ka neid nii õnnelikuks teha, ........... aga............. sa ei saa. Sa pead oma rõõmuga üksinda oma toas istuma ja üksinda õnnelik olema. Kas sa kujutad seda tunnet ette? Seda ootate meilt teie, kes te soovite, et me oma usuga, oma Jumalaga "kapis istuks".
Jumal teeb meid õnnelikuks. Jumal pakub meile rohkem rõõmu, kui seda suudab teha maailm. Ma tean millest ma räägin, kuna ma ise olen proovinud mõlemat. Ma olen proovinud elada ära ainult maailmast. Ma ei väida, et ma olin siis õnnetu. Ma olin rõõmus, kuid tihti tundsin ma, et midagi on puudu. Ma ei teadnud, mis see on, kuid ma sain seda teada alles aasta eest, kui ma võtsin Jumala oma ellu vastu. Milline rõõm! Alles siis avastasin ma, et rõõm, mida maailm pakub on täiesti tühine selle kõrval, mida Jumalal meile pakkuda on. Ma olen nii õnnelik! Ma tahan teistele rääkida sellest, kui õnnelik ma olen. Ma tahan, et ka teised saaksid osa minu rõõmust. Ma soovin, et peale surma me võiksime rõõmutseda taevas tundmata viha, raevu, valet jms, kogedes täielikku õnne, mida me eales varem tundnud ei ole KÕIK KOOS. Ma tahan, et me kõik koos tunneksime ääretut pulbitsevat rõõmu. Seda rõõmu suudab pakkuda meile vaid Jumal Jeesuse Kristuse läbi.

I can´t thank You enough

Tänane päev on olnud imeline! Ma tõesti tunnen, et ükskõik, kui palju ma tänan, ei suuda ma ära tänada Jumalat selle eest. Jumal on nii hea!!!
Täna õnnistati mind, minu õde, Margitit, Angeelikat ja veel ühte tüdrukut Oleviste koguduse 60ndal aastapäeval koguduse liikmeks. Minu vanaema, ema ja isa tulid ka minu ja Sigriti tähtsat sündmust meiega jagama. Ma olen väga palju palvetanud oma pere pärast ja eriti just sellel nädalal. Jumal vastas mu palvele. Jumal tahab nad päästa. Teenistuse esimesel poolel vaatasin ma, et mu vanematel on vist väga igav kirikus. Mõtetes palvetasin ma nende eest, et nad võiks Jeesuse poolt puudutatud saada ning minna alfa kursusele. Teenistuse lõpu poole, kui eel pool nimetatud inimesi kogudusse õnnistati see juhtuski. Üks naine õnnitles mu ema oma tütarde tähtsa päeva puhul ja mu emal hakkasid pisarad voolama. Ta ei saanud hästi aru, mis toimub. Ta ütles, et ta süda kuidagi tõmbas tuntavalt pisaraid välja. Nii võimas!
Leppisime vanematega kokku, et mina ja Sigrit lähme beeta kursusele (me ei teadnud, et see hakkab alles järgmisel nädalal peale) ja vanemad lähevad samal ajal alfa kursusele. Kui mu ema ja isa olid läinud, avastasime me Sigritiga alles, et beetat ei toimugi täna. Me olime üli rõõmsad, et me olime arvanud, et toimub, kuna kui me oleks teadnud, et beeta ei toimu, oleksime me kõik koos koju läinud, aga Jumal juhtis nii, et mu vanemad ikkagi läksid alfale. Meie tegime samal ajal aega parajaks Taanieli ja Sigridi juures. Aitäh, et külla kutsusite!
Koduteel ütles mu isa, et emal küll enam kaua ei lähe kuni ta murdub ja ta oma elu Jumalale annab. Nii tore oli seda tema suust kuulda. Mu isa rääkis terve koju sõidu aja veel alfast, mis tema maailmavaadetega kokku ei lähe ja mis on tema arust õige. Vahepeal tundus mulle juba, et talle ei meeldinud seal ja et ta rohkem vist minna ei taha. Valesti arvasin. Ta niisama lihtsalt arutles meiega neid asju ja see ei tähendanud midagi halba. Mu isa on varem öelnud, et kristlus ei ole tema jaoks kõige õigem, kuid täna enne koju jõudmist ütles ta, et vb on ikka kristlus tema jaoks ja et ta tahab alfal käima hakatagi. Tal on varem ka olnud mõttes ise alfa kursus läbi teha, kuid ise ta ei ole otseselt plaaninud, et sinna minna. Ta usub, et saatus juhib teda ning saatus juhtis ta alfasse.
Üli lahe asi, mis täna juhtus oli veel see, et mu endise klassiõe ema oli ka täna Olevistes. Ta läks alfasse ja juhtus ka mind seal nägema ning õnnitles mind kogudusse astumise puhul. Mul oli siiralt hea meel teda näha!
Suur tänu veelkord kõikidele, kes meid õnnitlesid ja õnnistasid ning kes lilli tõid! Nii armas oli see teist. Ma tänan Jumalat kogu oma südamest tänase päeva eest!!! Jumal tõesti tõesti kuulab palveid ja ta on tõesti tõesti väga hea.

Mul on reedeti väga tihti nii, et kui ma lähen kirikusse, olen ma täiega väsinud ja kui noortekas läbi saab, olen ma energiat täiega täis ja tahaksin ainult hüpata ja karata. Seda teeb Jumal. Ta teeb mind rõõmsaks oma vaimu kohalolekuga. Ta annab mulle elamiseks energiat.
Eile õhtune noortekas oli kolmapäeval paastujatele ning ka teistele noortetöö eest palvetajatele suur palve vastus. Võrreldes eelmise reedega oli täiega palju rahvast tulnud ja inimesed ülistasid Jumalat teistsuguste emotsioonidega. Tunnistused, jutlus ja ülistus olid väga head!
Õhtune palveosadus oli ka väga hea. Jumala vaim oli täiega kogetav seal Maarja kabelis. Täiega võimas. Ma õppisin sellel õhtul paljut.
Oma eelmises postituses ütlesin ma: " Suured asjad hakkavad varsti juhtuma." Eile sai see minu jaoks veel reaalsemaks kui siis, kui ma seda ütlesin. See saab iga päevaga mulle aina reaalsemaks. Jeesuse tagasi tulek on väga väga lähedal ning Jumal on tõesti suuri asju tegemas enne seda.

Suured asjad hakkavad varsti juhtuma ..... :)

Erinevused kahe klassi vahel

Võrdlen siis A klassi (reaal) ja B klassi (praktiline).
Toivo - Kõige esimene asi, mis ma B klassi puhul märkasin oli mingi inside joke vist. Nimelt Toivo nali. Õpetaja küsib: " Kes täna puudub?" ja klass vastab: "Toivo". Kes on Toivo? 10 B klassi nimekirjas teda küll ei eksisteeri. Uurisin. Toivo pidavat olema poiss, kes kunagi käis osade B klassi õpilastega algkoolis ühes klassis, kuid ta läks teise kooli. Peale Toivo lahkumist igatsevad ta vanad klassikaaslased teda pikalt taga vist. Ühesõnaga Toivo on mingi aegumatu nali, mis on püsinud algkoolist gümnaasiumini ja kes teab, äkki veel gümnaasiumist edasi ka.
Käitumine - Asi, mis mulle mitte kummagi klassi juures ei meeldi, on see, et mõlemas klassis leidub inimesi, keda teised inimesed mõnitavad. Aga selline see maailm kord juba on, nii et ei tasu imeks panna. Omavahel on kokkuhoidvam aga kindlasti A klass. B klassi tundides on palju lärmakam kui A klassi omades. Erineb lugupidamine ka õpetajatesse ja haridusse.
Kuhu klassis istuda? - On loomulik, et õpilased valivad uuel kooliaastal omale erinevates klassides uusi istumiskohti. A klassis istuvad inimesed pigem ette poole (va mitte just eriti ebaolulistes tundides). Kuna inimesi on A klassis 34 (?) ja kõik kohad saavad klassis täis, siis ei olekski neil eriti sellist asja võimalik korraldada nagu B klass teeb. B klassis ei taha mitte keegi istuda ette. Terve klass on nagu klassi taha otsa surutud. Esimesed pingid on kõik täiesti tühjad ja tagumised on inimesi täis. Päris humoorikas vaatepilt, kuidas õpilased üritavad klassis õpetajast võimalikult kaugele istuda.
Koha pealt vastuste hüüdmine - Kui õpetaja klassilt midagi küsib, siis A klassis õpilased üritavad mitte lolle vastuseid välja hüüda. Mõeldakse võimalikult loogiliselt järele, mis vastus võib olla. Kui keegi midagi lolli ütleb, siis naerdakse ta üle. B klassis aga ei kardeta vastusteks karjuda täiesti absurdseid ja naermapanevaid asju. Seda tehakse seal päris palju.
Matemaatika - On B klassis ninnunännutamine. A klassis oli matemaatika minu jaoks liiga raske, kuid B klassis on praegusel hetkel vähemalt veel liiga kerge. Ma ootan juba, et natukene raskemaks läheks. Mitte palju, vaid vähemalt nii, et ma saan oma ajusid natuke ragistada.
Erinevusi kahe klassi vahel on väga palju ning kõiki neid ma ei jõua välja tuua. Palju erinevusi on veel ka avastamata. Lõpetuseks mainin ära, et A ja B klass on täiesti erinevad maailmad.

Koolielu

Tagasi koolis ja uues klassis. On enese tõestamise aeg. Erinevalt mõndade inimeste arvamusest ma tean, et ma hakkan hakkama saama õhkkonnas, kus inimesed on pohhuistlikud oma hinnete ja tuleviku pärast. Mitte kõik, kuid osa neist. Minu hinded ei hakka olema mõjutatavad teiste inimeste koolis käitumisest. Mina olen mina, mitte nemad. Ma julgen erineda.
Kuulasin täna pealt paari oma klassikaaslase vestlust. Erinevalt nende arvamusest arvan mina, et see on ülimalt lahe, et meil on klassis mõned usklikud. Ma ei saa isegi aru, kuidas võib vastupidisselt mõelda. Kuidas me ette jääme? Vb ma hindan asja veidi üle, kuid lause "Täitsa lõpp, meil on klassis nii palju usklikke" ja sellele kaasnevad mõnitused kiriku, palvetamise ja Jumala kohta jätsid mulle küll sellise mulje. Milleks naerda Jumala üle, kui te ei tunne teda? Ma olen täiesti kindel, et inimesed, kes naersid ei tea mitte midagi kristlusest ja sellest, kes Jumal ja Jeesus on. Pole ka ime, miks inimesed vaevlevad raskustes ning tihti just vaimsetes raskustes. Nad lihtsalt EI TUNNE Teda, kes teeks neid õnnelikuks, kellega koos võib tunda ennast täiesti armastatuna ning kellega koos on iga mure palju väiksem, sest Tema aitab meie koormat kanda. Nad laimavad Teda ning ei taha teda isegi tunda. Nad peletavad eemale ise enese õnne. Ma tean, et see on loomulik, et kristlasi tihtipeale mõnitatakse. Ma lihtsalt ei mõista inimesi, kes Jumalat asjatult vihkavad ja laimavad. Ma ei saakski neid mõista, sest mina ei ole üks neist. Ma tean, et ma pean veel sellel aastal palju solvanguid seoses oma usuga kuulma, kuid mul on sellest täiesti ükskõik. As long as He is with me I am happy. Matteuse 5:10-12 ütleb: "Õndsad on need, keda õiguse pärast taga kiusatakse, sest nende päralt on taevariik. Õndsad olete teie, kui teid minu pärast laimatakse ja taga kiusatakse ja teist valega kõiksugu kurja räägitakse. Olge rõõmsad ja hõisake, sest teie palk on suur taevas! Just samamoodi on taga kiusatud ka prohveteid enne teid."
Mul on täiega hea meel, et ma saan jälle oma vanade klassikaaslastega rohkem suhtlema hakata, kellega ma kaugeks olin jäänud.

Mitte ükski pilt, mitte ükski sõna, mitte ükski laul ei suuda väljendada armastust, rõõmu, rahulolu, kindlustunnet, mis ma tunnen, kui TEMA on minuga. Vahel on raske rääkida Jumalast, sest kõik see, mida Ta teeb ja milline Ta on, selle jaoks puuduvad lihtsalt õiged sõnad. Ma armastan oma Jumalat meeletult ja ma armastan teid!

Just open your heart to feel the same.

Oleviste suvelaager

... oli üli vinge! Ma ei hakka siia kirjutama, mis seal toimus üksikasjalikult, kuna jutt läheks muidu liiga pikaks. Mainin ära siiski, et Jumal ise oli seal meiega. Palju inimesed said päästetud ning Püha Vaimu poolt uuendatud. Noored ülistasid Jumalat pisar silmis, kuna nad said nii võimsalt puudutatud. Peale selle oli ka väga lõbus ja ma sain paljude toredate inimestega tuttavaks. Tõesti, väga lahe oli! Toimus ka minu, Margiti ja Angeelika ristimine. See oli minu jaoks väga eriline sündmus ja ma täiega kogesin Jumalat enda lähedal. Imeline on vist ainuke sõna, mis sobib seda sündmust minu elus iseloomustama. Isegi mu mittekristlasest ema nuttis mu ristimise ajal. Kõik oli nii nii super!!!! Thank you god for everything!

He is coming soon. Are you ready?

Millised katastroofid on juhtunud aastal 2010? Rio de Janeiro mudalaviin, Venemaa metsatulekahjud, üleujutused Tšehhimaal, Saksamaal, Rumeenias ja Poolas, Brasiilia paduvihmad ja mudalaviinid, orkaan Alex, Haiti maavärin, Tšiili maavärin, orkaan Agatha, orkaan Conson, California osariigis tugev maavärin, Tiibeti maavärin, Mehhiko maavärin, tsunami Hawail, enesetapu terroristid Venemaal, Pakistani suurlinnas pommirünnak, sõjad, näljahädad jne jne jne. Neid asju võib loetlema jäädagi. Kujutage ette, kui palju on olnud hukkunuid nende katasrtoofide tagajärjel. Kas need inimesed teadsid, et nad saavad ootamatult surma? Ei. Kas nad teadsid, mis saab neist peale surma? Suurem osa kindlasti mitte. Neil oli võimalus seda uurida terve oma elu, kuid nad ei suvatsenud seda teha. Nad olid oma maises elus nii kinni, et elu peale surma näis neile tühine. Mis nendest inimestest sai peale surma? Need, kes olid Jumala ees õiged, pääsesid taevasse, kuid need, kes olid terve oma elu Jumala olemasolu ignoreerinud ning Teda eemale põlanud läksid igaveseks põrgusse. Peale maapealset elu elu alles algab. Teil on aga võimalus veel mõelda selle üle, mis teist saab. Mõelda, kas te tahate minna sinna, kus mitte ükski hing sattuda ei taha ning kus tuntakse piina igavesti või anda oma elu juba nüüd Jumalale ning minna peale surma Tema juurde.

Piiblis mitmed kirjakohad ütlevad, et Jeesus tuleb maa peale tagasi. Maailma lõpp. Inimesed, kes on Jeesuse silmis õiged, tõstab Ta üles. See, mis juhtub uskmatutega võite te ise ette kujutada. Piiblis on ka kirjeldatud, mis maailmas toimuma hakkab enne Jeesuse tagasi tulekut. Kõik need katastroofid, mis Maa peal praegu aset leiavad, on märgiks sellest, et Tema tulek on väga lähedal. Teie asi on mõelda, kas te olete Tema ette minekuks valmis ning kas te olete siis Tema ees õiged. Mõelge sellele!
Jumal väga armastab teid kõiki ning ta igatseb igat ühte teist saama oma lapseks! Love letter from God

It´s coming

http://www.youtube.com/watch?v=nzO4SBkl3Ec
Ja ma ei jõua ära oodata. Oleviste noorte suvelaager 12-15 august. Üritus ise on juba üli vinge ja lisaks sellele saan ma ka seal laagris ristitud. Ehk siis ees on väga kõva laager ja üks minu elu tähtsamaid päevi. KÕIK kõik on hästi teretulnud sinna laagrisse!!! http://onoored.ee/laager/ Kallid sõbrad, kes laagrisse tulla ei saa, kuid 15.august on vaba, siis võite minu, Margiti ja Angeelika (... ja teiste inimeste) ristimist tulla vaatama Nuutsakule. :)

Suprise

Kui ma hommikul õuepanni peal pannkooke küpsetasin, kuulsin hoovi pealt tuttavat häält ütlemas: "Tere! Kas Siret on kodus?". Britt ja Margit (!!!!!) tulid mulle külla vaatama, kuidas mul tervis on ja Britt sai ka mind tagant järgi õnnitleda. Ma armastan positiivseid üllatusi! :) Nad lihtsalt väntasid rattaga 10 km siia ja 10 km koju tagasi, et tund aega minuga koos veeta. Kallikesed, te muutsite mu päeva eriliseks ja mul on siiralt hea meel, et te tulite. Britt, su kook oli imehea ja sa pead mulle retsepti andma!! Tänkjuu :).

Musimopsud herilased :S

Ma olen juhtunust siiani šokis, kuna see juhtus umbes tund või veidi rohkem tagasi. Praegu istun ma arvuti taga suure valuga ja mõtlen kui hullusti asi oleks võinud tegelikult lõppeda ja kui õnneseened me Leenaga oleme, et nii tegelikult läks. Tänu Jumalale, et Ta meid hoidis. Mis siis juhtus? Lõpetasime Leenaga hoovi peal just väikese ehitustöö ära ja siis tuli mul mõte minna koos hobustele põdrakanepit korjama (põdrakanep on hobustele väga tervislik!). Heasüdamlik, kuid siiski halb mõte! Kui ma olin paar taime ära korjanud, hakkas Leena karjuma. Ta sai kaks korda näkku nõelata. Hakkasin just Leenale tähelepanu pöörama kui äkki tundsin, kuidas igalt poolt nõelad mind torkima hakkasid. Jooksin suure rutuga umbes 10 meetri kaugusele. Ma olin täiesti paanikas ja raske oli oma mõtteid kontrollida. Herilased olid nagu takjad igalpool mu küljes. Mõned olid isegi püksi roninud. Kõik kohad kipitasid ja ma tundsin, kuidas uusi nõelamisi tuli aina juurde ja juurde. Ma täiega siplesin ja ajasin neid enda pealt ära. Vahepeal jõudis Leena ka juba minuni joostud (seda, mis ta seal tegi ma tähele ei pannud, kuna ma olin liiga ametis nende elukate enda küljest maha saamisega). Ühel hetkel ma avastasin, et sellel kohal, kust ma olin just mitu herilast ära ajanud, oli mitu tükki juurde tulnud. Siis ma sain aru, et herilased olid järgi tulnud meile. Leenal tuli mõte joosta talli ja süüa ruttu ära homoöpaatia rohtu, mis on putukate mürgi vastu. Kiiresti jooksime siis talli. Leena võttis rohud välja ja mina samal ajal avastasin, et mul on ikka herilased küljes. Äkki jõudis kohale mulle ka, et meie ümber on kerge sumin. Herilased olid meile ka talli järgi tulnud. Jalad hakkasid automaatselt tööle ja jooksime hoovi peale. Leenal tuli pähe asi, mis on täiesti elementaarne, kuid mina poleks sellel hetkel absoluutselt selle peale tulnud - voolikuga ennast üle lasta ja pritsida, et herilased ära kaoks. Lõpuks jooksime ikkagi basseini juurde ja hüppasime sinna riietega sisse. Ikka oli kosta ümerringi suminat. Herilased olid ka sinna meile järgi tulnud. Viimane ja kõige parem koht, kuhu me jooksime oli maja. Kohe läksime pesuruumi ja tõmbasime riided seljast ära, kuna minul näiteks olid need elukad ka riiete alla läinud. Isegi pesuruumis kuulsin ma suminat. Jooksin seal ka nagu loll ringi kuni lõpuks sain aru, et sumin käib minuga kaasas. Üks herilane oli mul patsi sisse pugenud ja juustesse kinni jäänud. Ahhh, kui rõve! Leena arvas, et tuleks viina peale panna kohtadele, kust nõelata saime. Avasime Laua viina pudeli ja tupsutasime ennast üle. Mu õde Sirli luges samal ajal internetist, et viina ei tohi peale panna, vaid tuleb hoopis lahustatud soodat ja külma peale panna. Tegime tema õpetuse järgi ka. Üritasime ka üle lugeda, kui palju me nõelata saime. Leena sai vist umbes 6 korda. Mina lugesin kokku 20 nõelamispunni, kuid tegelik arv on kindlasti suurem. Minu parem säär on lihtsalt nii paistes ja sinine, et ei anna kindlaks teha, mitu korda herilased sinna nõelasid. Leena helistas veel perearstile ja seal öeldi, et peaks ikka viinkompressi tegema. Arvamusi on palju ja erinevaid. Oh jah, loodan, et jalalt läheb paistetus ruttu üle ja homme saan normaalselt liikuda. Palun palvetage minu ja Leena eest, kallid sõbrad!

:)

Aitäh, et tulite ja teiega nii nii tore oli! (pildilt puudu Leeni, Stiina ja Krissmar)

Elu muutus

Minu seitsmeteistkümnes sünnipäev on lähenemas. Nimelt kahe päeva pärast. Terve see nädal olen ma mõelnud, kui palju on minu elu selle aastaga muutunud. Ma sain oma 16ndal eluaastal kõige suurema kingituse, mida keegi võib kunagi omale saada. Mulle kingiti elu - igavese elu täis rohkelt rõõmu ja armastust. Minu elul on viimaks ometi olemas mõte. Seda, mida ma olen kogenud ja läbi elanud sellel aastal, ei anna sõnadesse panna, kuna kõik on olnud nii võrratu! Ma olen äärmiselt tänulik Jumalale selle eest!
Ma armastan teid!

Tere minu uus blogi!

Siin ma olen- taas blogimas. Ma ei kahetse, et ma oma vana blogi päris ammu ära kustutasin, aga olen rahul otsusega, et alustan algusest peale. Minu elu on väga palju muutunud selle ajaga. Oma eelmise blogi pidamise ajal olin ma just vastu võtnud Jumala oma ellu. Peale seda on minu elu väga palju muutunud ja ma olen palju palju õnnelikum inimene kui varem. See on olnud minu elus kõige õigem ja parem otsus ja ma absoluutselt ei kahetse seda. Jumalaga koos on nii hea! Minu elus juhtub asju, mida ma tahan teiega jagada.. niiet selleks siis blogi.